Milline ärimudel valida?
Frantsiisimine on hea võimalus oma ettevõtte tegevuse laiendamiseks ja kiireks kasvuks. Frantsiisilepingu defineerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 375. Lihtsustatult öeldes annab frantsiisiandja frantsiisivõtjale õiguse kasutada frantsiisiandja ärimudelit (õiguste, mh kaubamärgiõiguste ja oskusteabe kogumit). Frantsiisiäril on aga ka mitmeid alternatiive. Selleks, et teha äris teadlikke valikuid ja valida just enda äri jaoks parim laienemise mudel, peaks ettevõtja teadma, millised on erisused ja sarnasused frantsiisilepingu ning sellega esmapilgul analoogsete lepingute vahel. Oma tegevuse iseseisva laiendamise alternatiivideks on lisaks frantsiisile muuhulgas veel litsentsi andmine kaubamärgi kasutamiseks, agendi kasutamine või turustuslepingute sõlmimine. Frantsiisi puhul on reeglina frantsiisiandja kontroll äritegevuse üle kõige ulatuslikum, ent mitte alati ei ole see ettevõtja jaoks kõige otstarbekam variant. Selleks, et valida enda äri jaoks kõige sobilikum ärimudel, tuleb erinevate lepingute plusse ja miinuseid, sealhulgas kaasnevaid kulusid põhjalikult analüüsida. Mõistagi tasub küsimuste tekkimisel ühendust võtta nõustajatega.
Frantsiisileping ja litsentsileping
Litsentsilepinguga annab litsentsiandja litsentsisaajale tasu eest õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil. Näiteks võidakse litsentsilepinguga anda õigus kasutada kaubamärki (logo, nimi vms).
Litsentsilepingu alusel lepitakse litsentsisaajaga kokku üksnes varalise õiguse – näiteks kaubamärgiga või patendi või autoriõigusega kaitstud teabe – kasutamise tingimustes. Frantsiisi puhul reguleeritakse lepingus tavaliselt oluliselt suurem hulk küsimusi, näiteks töötajate koolitamine, kaupluse, kohviku vms sisustus, aruandlus, turundustegevuse tingimused jms. Frantsiisilepingus sisaldub tüüpiliselt ka litsentsi andmine, kuid tegelikult pole kaubamärgi kasutamiseks litsentsi andmine sugugi frantsiisi kohustuslik tingimus. Mõnel juhul ei pruugi frantsiisiandjal registreeritud kaubamärki ollagi.
Frantsiisilepingu puhul on frantsiisiandja erinevalt litsentsiandjast kohustatud andma frantsiisivõtjale juhiseid õiguste teostamiseks ning osutama talle püsivalt sellega seotud kaasabi. Abi võib seisneda näiteks koolitamises, lepingute väljatöötamises või muus igapäevases juhendamises. Frantsiisivõtja omakorda on kohustatud frantsiisiandja juhiseid järgima. Samuti on frantsiisivõtjal kohustus tagada toodetavate kaupade või osutatavate teenuste kvaliteet samal tasemel frantsiisiandjaga ning osutada klientidele kõiki täiendavaid teenuseid, mida klient võiks saada frantsiisiandjalt. Seejuures on frantsiisiandjal õigus frantsiisivõtja kaupade või teenuste kvaliteeti kontrollida. Sedavõrd laiaulatuslikke õigusi ja kohustusi tavalise litsentsilepinguga reeglina ei kaasne.
Frantsiisileping ja agendileping
Agendilepinguga kohustub agent käsundiandja jaoks ja tema huvides tasu eest iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Olulisim erinevus agendi- ja frantsiisilepingute vahel on see, kas leping kliendiga sõlmitakse frantsiisi- või käsundiandja nimel või mitte. Frantsiisi puhul sõlmib frantsiisiandja lepingu frantsiisivõtjaga, kes seejärel sõlmib lepinguid klientidega iseseisvalt. Agendilepinguga kohustub agent aga lepinguid vahendama, st ta pole kliendiga sõlmitava lepingu pooleks. Agendile makstakse lepingute vahendamise eest tasu, harilikult teatud protsent lepingusummast.
Erinevalt frantsiisist on agendilepingu puhul piiratud ka see, kui palju juhiseid saab käsundiandja agendile anda. Seaduse kohaselt tegutseb agent iseseisvalt, mis tähendab, et agent peab saama kujundada oma tegevust põhiliselt vabalt, määrata ise oma tegutsemisaeg jms. Küll aga saab käsundiandja agendile teha ettekirjutusi näiteks seoses sellega, mis hinnaga ja millistel tingimustel tooteid müüa tohib.
Frantsiisileping ja turustusleping
Turustuslepinguga kohustub turustaja müüma oma klientidele edasi tarnija kaupu. Sarnaselt frantsiisilepinguga müüb turustaja klientidele kaupu enda nimel. Turustaja võib müüa tarnija kaubamärgiga tooteid, just nagu frantsiisivõtjal on õigus müüa frantsiisiandja kaubamärgiga tooteid. Erinevalt agendist ei vahenda turustaja ostja lepinguid tarnijaga ega sõlmi lepinguid tarnija nimel, vaid sarnaselt frantsiisivõtjaga on turustaja ise ostjaga sõlmitava lepingu pooleks. Sarnasus frantsiisilepinguga on seegi, et tihti lepitakse turustuslepingus teatud territooriumi osas kokku turustaja ainuõigus sellel territooriumil tarnija kaupa müüa.
Siiski on turustuslepingul frantsiisilepingust ka olulisi erinevusi. Võlaõigusseadus ei määratle turustuslepingut eraldi lepingutüübina. Sisuliselt on tegemist tavapärase ostu-müügilepinguga, millega turustaja ostab kõigepealt tarnijalt viimase kaubad ning müüb siis need omakorda marginaaliga ostjale edasi. Turustaja suhtes ei reguleerita lepinguga tavaliselt selliseid küsimusi nagu turundustegevus, aruandlus, töötajate koolitamine jms juhised. Tarnijal ei ole sedavõrd laialdast õigust turustaja tegevust kontrollida, nagu on frantsiisiandjal. Tarnija ei maksa turustajale perioodilist tasu ärimudeli kasutamise õiguse eest, vaid tasub üksnes kaupade ostuhinna.
Muud
Ülaltoodu ei ole ammendav loetelu frantsiisilaadsetes ärisuhetes kasutatavatest lepingutest. Võimalikud on veel muudki mudelid. Näiteks kontsessioonilepinguga antakse kontsessionäärile õigus teatud teenust osutada ja selle teenuse osutamisega seotud riske kanda. Eestis on see enimlevinud avaliku sektori poolt avalike ülesannete osutamise delegeerimisega eraettevõtjatele, kuid kõigis õigussüsteemides ei viita kontsessioon automaatselt avaliku ja erasektori partnerlusele. Samuti on ettevõtjatel võimalik luua tulundusühistuid, mille eesmärgiks on teostada ühist turustamist. Komisjonilepingu alusel aga teeb üks isik oma nimel, kuid teise isiku arvel (sealhulgas järgides teise isiku antud juhiseid) tehinguid teatava tasu eest. Internetimüügis on levinud lepingud näiteks suurte veebipoodide ja väiksemate müüjate (nn affiliate’ide) vahel – näiteks Amazonis või eBays on võimalik osta paljude väiksemate müüjate kaupu, kelle jaoks on oluline, et nende kaup oleks sellistel populaarsetel veebilehtedel kättesaadav. Lisaks pole välistatud kõikvõimalikud segatüübilised partnerluslepingud või isegi vabatahtlik koostöö. Rõhutame, et lepingu tegeliku olemuse määrab lõpuks selle sisu, mitte see, kuidas pooled ise soovivad koostööd nimetada.
SARNASED ARTIKLID 
